Plaadil “Eesti mustrid” kõlavad laulud on läbi aastakümnete olnud naiskoori lemmikrepertuaaris. Plaadil kõlavad koorile eriti südamelähedased rahvalauluseaded, samuti lüürilised armastuslaulud ja vaimulik muusik. Emotsionaalses plaanis varieeruvad lood sädelevast rõõmust kuni sügava kurbuseni; lugudes võib leida põletavat armastust ja igatsust. Vastandina helgele või sügavale sisule kohtab ajuti ka trotsi või ülbust (n: “Sakste sõim” või “Zwei beter”), mis lisab plaadile värviküllust. Ka ajalises raamis ei saa plaadil kõlavat piiritleda – esindatud on rahvusromantiline suund 19. sajandi lõpust, tõsisem 20. sajandi algus, nõukogudeaja nostalgial või rahvalauludel põhinev muusika ja modernistlik 20.sajandi lõpp. “Eesti mustrid,” mis annab aimu eesti muusika mitmekülgsusest ja väiksusest, milles kõik on kõigiga seotud.
Lugude nimekiri
1. Cyrillius Kreek (1889-1962) Meil aiaäärne tänavas/ Our Childhood Village Lane (1921/1995) Sõnad/ Lyrics L. Koidula, naiskoorile seadnud A. Männik
2. Märt Ratassepp (b. 1960) Tartu etüüd/ The Étude of Tartu (1987); Sõnad/ Lyrics V. Nuust
3. Veljo Tormis (b. 1930) Sampo tagumine/ Forging the Sampo (1997); Tekst/ Lyrics: Kalevala X
Veljo Tormis Kaheksa eesti lüürilist rahvalaulu naiskoorile (1972/2002):
4. Laulud pulmades õpitud / Songs Learned at Weddings (Kuusalu)
5. Halb reheline / The Bad Thresher (Väike-Maarja)
6. Ärge lööge vaeslast! / Don’t Hit an Orphan (Paistu)
7. Härjad ootavad pühi / Oxen Await the Holidays (Jõhvi)
8. Sakste sõim / Cursing the Squires (Urvaste)
9. Mure murrab meele / Worry Breaks the Spirit (Kolga-Jaani)
10. Pihlapuu / The Rowan Tree (Helme)
11. Vaeslapsed laanes / Orphans in the Forest (Hargla)
12. Ester Mägi (b. 1922) Vahtralt valgõ pilve pääle/From a Maple onto a White Cloud (1984); Setu rahvalaul/SETO FOLK SONG
13. Ester Mägi Ühele lapsele/ To a Child (1995)
14. Ester Mägi Pieta (b. 1990); setu rahvalaul
15. Arvo Pärt (b. 1935) Zwei beter/ Kaks palvetajat (1998); Lk 18:9-14
16. Cyrillius Kreek Mu süda, ärka üles (1931); Vaimulik rahvalaul/FOLK HYMN
17. Cyrillius Kreek Oh, kui õndsad (1931); Seatud vaimulik rahvalaul
18. Cyrillius Kreek Ma tänan sind (1933); Seatud vaimulik rahvalaul
19. Mart Saar (1882-1963) Sügise päike (1953); Sõnad/ Lyrics J. Liiv
20. Gustav Ernesaks (1908-1993) Sinu aknal tuvid (1961); Sõnad/ Lyrics D. Vaarandi
21. Lembit Veevo (1926-2000) Kadakad (1976/1996); Sõnad/ Lyrics D. Vaarandi
22. Lembit Veevo Kui palju, palju päevi (1964); Sõnad/ Lyrics A. Pirn
23. Katrin Aller (b. 1975) Sõnade putukad (2003); Sõnad/ Lyrics E. Niit
24. Miina Härma (1864-1941) Küll oli ilus mu õieke (1887); Sõnad/ Lyrics A. Haava
25. Miina Härma Ei saa mitte vaiki olla (1896/1926); Sõnad/ Lyrics A.Haava
26. Alo Ritsing (b. 1936) Arm tuli… (2004); Sõnad/ Lyrics J. Liiv
27. Alo Ritsing Laul Jakobile (1979); Sõnad/ Lyrics K. Väli
SOLISTID/SOLOISTS:
LAUL/VOCAL – Katrin Karelson (13), Margit Karileet (21), Marika Petti (15), Piret Sütt (15, 21)
LÖÖKPILLID/PERCUSION – Raivo Rebane (3), Erki Välk (3)
Heliloojatest ja nende plaadil kõlavatest lauludest
„Olen Eesti usku“, on Cyrillus Kreek (1889-1962) vastanud pärimisele oma usutunnistuse kohta. Siiski põhineb enamik tema koorilauludest vaimulikel tekstidel ja vaimulikel rahvaviisidel. 1904. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsi algatatud ja Oskar Kallase juhitud rahvalaulude kogumisega liitus Kreek 1911. aastal, tegeledes sellega järgnevad kolm aastakümmet. Lisaks kogumismatkadel kirjapandule kopeeris Kreek enda tarbeks ka teiste kogujate viise, hiljem kirjutas ta rahvalaule ja pillilugusid üles oma õpilastelt. Kreegi rahvaviiside kartoteek sisaldab 5342 viisi, sealhulgas umbes poolt tuhandet eestlaste ja eestirootslaste vaimulikku rahvaviisi
Plaadil kõlavad 3 vaimulikku rahvaviisi pärinevad kogumikust „443 vaimuliku rahvaviisi 3-häälset seadet naiskoorile“, mis on üles kirjutatud aastatel 1916-1947. Antud lood on luterlike kirikuviiside mugandused, nn keerutustega laulud. Arvatavasti on niisugust stiili mõjutanud siinsete rannarootslaste laulud, sest koraaliviiside varieerimist ja kaunistamist tuntakse eelkõige Rootsis ja Soomes.
Kreegi 40 aastat väldanud pedagoogitöö käigus töötas ta muuhulgas aasta Tartu Õpetajate Seminaris ja Tartu Kõrgemas Muusikakoolis. Sellesse aega jääb segakoorilaulu “Meil aiaäärne tänavas” (1921) loomine, mis on suurejoonelise kanoonilise arendusega. Laulu nukker alatoon mõjub järelhüüdena lahkunud lähedasele sõbrale, heliloojale Peeter Südale (1883-1920). Plaadil kõlava loo on naiskoorile 1995. a. seadnud Aarne Männik.
Märt Ratassepp (1960) lõpetas Tallinna Konservatooriumi Jaan Räätsa kompositsiooniklassi 1983. aastal. Alates 1990ndatest tegutseb helilooja peamiselt Helsingis, muuhulgas ka koorijuhina.
Laul “Tartu etüüd” inspireeris Vallo Nuusti luuletus “Etüüd.”
Veljo Tormis sündis 1930. aastal Kuusalus. Tema muusikutee algas oreli õppimisega, kuid hiljem astus Tormis koorijuhtimise erialale. Kompositsiooni õppis Tormis algul Tallinnas ja aastatel 1951-56 Moskva Konservatooriumis, viimases oli tema ja Ester Mägi juhendajaks tuntud helilooja Vissarion Šebalin.
Veljo Tormise looming on suures osas vokaalmuusikakeskne. Oma isikupärase helikirja ja rahvalauludel põhineva temaatika leidis Tormis varakult – juba oma loometee algses perioodis (1950ndatel) pöördus ta eesti rahvaviisi ja kohe ka laiemalt soome-ugri pärandi poole.
1997. aastal Hannoveri tütarlastekoorile kirjutatud “Sampo tagumine ” baseerub Kalevala X runo tekstil. Tormis on teoses kasutanud alasikõlkse ja palktrummi, mis imiteerivad sepatöö hääli. Teose esmaettekanne oli ladina keeles, hilisemalt on helilooja lisanud ka eestikeelsed sõnad.
Tsükkel “Kaheksa eesti lüürilist rahvalaulu” (1972)on algselt kirjutatud 13 lauluna segakoorile, kuid koorijuht Olev Oja palvel kohandas Tormis tsükli 8osalisena naiskooridele (2002). Tsükli kõik osad toetuvad Herbert Tampere kogumikule “Eesti rahvalaulud viisidega,” kust helilooja on leidnud palju algmaterjali oma rahvalaulu seadete loomisel.
Laulude lüüriline sisu on igavikuline ja ajatu, see pole seotud mingi kindla tegevuse, tähtpäeva ega olukorraga. Antud tsüklis kajastub peaasjalikult naiselik temaatika, mis ongi peamiselt ju naiste poolt lauldud eesti vanemas rahvalaulus tüüpiline.
“Laulud pulmades õpitud” (Kuusalu) on populaarse laulutüübi “Kust laulud saadud” põhjaeestiline arendus, kus laulik väidab, et on oma ilusad laulud lapsena vanematega pulmades käies õppinud.
Väike-Maarja kihelkonnast pärit “Halva rehelise” esimeses piano osas on helilooja tahtel kuulda justkui viljavihkude sahinat. Tekstis on ühendatud põhjaeestilised laulutüübid “Rehelist minust riieldakse” ja “Paksud lademed”, mis räägivad noorest ja kogenematust rehepeksjast. Laulu“Ärge lööge vaeslast!” (Paistu) tekst esindab eesti regilauludes väga populaarset vaeslapse-teemat. Naiseliku empaatia ja kaastundega peegeldab laulik orbude kurba elu. Laulus on Mulgimaale tüüpiline refrään “kaske”. “Härjad ootavad pühi” (Jõhvi) on laulutüüp, mille tuumaks lüüriline motiiv härgadest, kes igatsevad puhkust ja pikki pühi.Urvaste lugu “Sakste sõim” on meestelaul, kus talupoja ja mõisniku pingelised suhted väljenduvad vägisõnades ja needmises. Kolga-Jaanist üles kirjutatud laulu “Mure murrab meele” seades oleks viisirea lõpus kuulda justkui hääle murdumist. Itkudele iseloomulikud “neelatamised” ja lainetav dünaamika annavad sellele lüürilisele laulule väga eleegilise ja itkulise iseloomu. “Pihlapuu” (Helme) seades peegeldub Tormise tahtel omaaegne külaühiskond, kus kõrvuti asetsesid nii kirikuid (loos imiteeritakse kirikukelli) kui loodusekummardamine (pihlakas kui väega puu). Regilaulutekstis on aga populaarne lõunaeestiline motiiv, kus puude-allegooriaga kutsutakse üles tolerantsusele – ärge põlake teineteist, hoolimata erinevustest. Tsükli teine orbudest rääkiv laul “Vaeslapsed laanes” on Hargla kihelkonnast ja siin tunneb laulik kaasa tütarlastele, kellel pole vanemaid, kes kaasavara annaksid.
Mart Saare õpilane Ester Mägi (1922) tundis tõmmet muusika poole juba varases nooruses: “Kui kooli läksin, küsis õpetaja kõikide laste käest, kelleks keegi tahab saada. Mina vastasin julgesti, et Miina Härmaks…”. Sarnaselt Tormisega ei olnud komponeerimine Mägi esimene valik – alles pärast käte haigestumist vahetas ta klaveriõpingud muusikakirjutamise vastu. Mägi on tunnistanud, et tema esimese kompositsiooniõpetaja Mart Saare osa on tema heliloojaks kujunemisel ääretult suur. Saarelt sai Mägi kaasa ka armastuse rahvamuusika vastu, mis on tihti ta loomingu algmaterjaliks.
Setu rahvaviisile kirjutatud “Vahtralt valgõ pilve pääle” (1984) lüroeepiline tekst kuulub müütilisse laulutüüpi “Ilmatütar”. Allegooriliselt abielust rääkivas laulus on kuulda itkule omaseid nutuhääli (Aa! Õõ! jne). Tegemist pole küll ei muusikalises ega tekstilises mõttes traditsioonilise itkuga, kuid laulu eleegiline toon ja vihjed nutmisele viitavad itkudele omasele esteetikale.
Laulu “Ühele lapsele” teema kuulub vanimate hällituslaulude hulka, sest lool puuduvad regivärsilised sõnad – laul on arhailine äiutus või ümin, milles kajastub ka kätki kiigutamise rütm. Äiutus meenutab setu lauludele omast erilist mitmehäälsust, kus koori suigutavast hällitusest eraldub selgemini ühe laulja kõrge saatehääl killõ (tähendab ‘kile’, solist Katrin Karelson). Alumised hääled e. kooripartii jaguneb omakorda, neist madalaima kohta öeldakse setupäraselt torrõ (‘tore’) .
“Pietà” (1990) on setu surnuitkude ainetel loodud itk, mis on pühendatud Mägi 4-aastaselt lahkunud õetütre lapselapse Taanieli mälestuseks. Helilooja on pikemast nutulaulu tekstist välja valinud stereotüüpsed itkuvärsid, mis sisaldavad kahjutunde avaldusi, setu itkudele tüüpilisi retoorilisi küsimusi lahkunule (miks sa nii vara surid?) ja leinajate poolt lauldud võimalikke lohutavaid suremis-põhjuseid (sa ise tahtsid surra). Vastavalt itku spetsiifikale on lisatud laulule nuukseid, oigeid ja valulisi hingetõmbeid (Aa! Uu! Mm!). Laulus on äratuntavalt säilitatud nii setu itku meloodika kui itkemisega liituva nutmise imiteerimine. Nagu autentses itkus, lõpetatakse ka selle seades värss nuuksatuse ja hingetõmbega ning värsi alguse meloodilisele tõusule järgneb langus.
Arvo Pärdi (1935) esimeseks kompositsiooniõpetajaks Tallinna muusikakoolis (1954-1957) oli Veljo Tormis, Tallinna Konservatooriumi lõpetas ta 1963. aastal Heino Elleri kompositsiooniklassi. Pärt kujunes oma uuenduslike ja värskete vaadetega toonase noorte heliloojate põlvkonna liidriks kuni 1968. aastal keelati Pärdi looming pärast õnnestunud esiettekannet vaimuliku tekstiga „Credo“ (koorile, klaverile ja orkestrile). Järgnes vaikuse ja otsingute periood, mis lõpes 1970-ndate keskel tintinnabuli-stiili leiutamisega, mida helilooja tänaseni oma helikeelena kasutab.
„Zwei Beter“ (1998, „Kaks palvetajat“) on Arvo Pärdi üks väheseid naiskoorile kirjutatud helitöid. Kompositsiooni aluseks on tähendamissõna tölnerist ja variserist templis (Luuka 18:9-14). Tölneri armuandmispalve kuulub ortodokssesse liturgilisse traditsiooni ja seda on nähtud eeskujuna nn. Jeesuse-palvele, millel on olnud suur tähtsus ortodokssele vaimsele voolule – hesychasm’ile.
Teose esmaettekanne toimus 5.septembril 2000. aastal Hannoveri maailmanäitusel, samast aastast on teos ka TÜAN repertuaaris.
Mart Saar (1882-1963) sündis metsavahi peres Viljandimaal, Vastemõisa vallas raskesti ligipääsetaval soosaarel – Hüpassaarel, mis sai talle kogu järgneva elu vältel asendamatuks ja ammendamatuks loomeallikaks. Olles üks silmapaistvamaid isikuid eesti rahvusliku muusikastiili rajajate põlvkonnas, piirdus ta oma loomingus vaid lühivormidega (koori- ja soololaulud, klaveripalad).
1953. aastal Juhan Liivi sõnadele loodud naiskoori laulu „Sügise päike“ on premeeritud ka ENSV Kultuuriministeeriumi Kunstide Peavalitsuse poolt korraldatud koorilaulude võistlusel samal aastal. Liivi tekstid sobisid tunnetuslikult Saarele hästi: üht inspireeris Peipsi ümbrus, teist Hüpassaare, ka nukraid toone kujutasid mõlemad võrdväärse meisterlikkusega.
Gustav Ernesaks (1908-1993) on üks eestlaste armastatumaid heliloojaid. Tema nimi seostub eelkõige Eesti Rahvusmeeskooriga ja üldlaulupidudega, mille korraldaja ja üldjuht ta kaua aega oli. Kaalukaima osa Ernesaksa heliloomingust moodustavad koorilaulud. Tema laulud on nii tekstilt kui muusikalt siirad ja heakõlalised. Laulude kirjutamise algallikaks on olnud paljude eesti luuletajate tekstid. Viisiseadmisel on tabatud eestlase rahvuslikule karakterile omast joont.
Igatseva tooniga „Sinu aknal tuvid“ (sõnad Debora Vaarandi) kirjutas G. Ernesaks naiskoorile 1961. aastal. See laul on saanud ülikooli naiskoorile omamoodi tunnuslauluks ning on soojalt ühendanud koori vilistlasi ja tegevlauljaid. Paljud naiskoori lauljad on tunnistanud, et „Sinu aknal tuvid“ on „meie laul“, sest tekitab alati nii lauljas kui kuulajas müstilise meeleolu.
Lembit Veevo (1926-2000) oli väga mitmekülgne helilooja, kes sai hariduse Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Villem Kapi käe all. Kui oma varasemas loomeeas pühendas Lembit Veevo enam tähelepanu sümfoonilistele ja vokaal-sümfoonilistele suurvormidele, siis hilisem helilooming on väikevormikeskne. Eriline koht Veevo loometeel on mõtlikul ja süüvival koorimuusikal. Neis peegeldub Lembit Veevo leebe ja tundlik loojanatuur.
“Kadakad” on Veevo üks tuntumaid koorilaule, mille ta algselt kirjutas segakooridele (1976), kuid 1996. aastal seadis naiskooridele. Debora Vaarandi sõnadele loodud muusika annab täpselt edasi teksti mõtte – nii solistide kui koori partii kannab endas igatsust ja nukrust.
1964. aastal Astrid Pirni sõnadle kirjutatud laul “Kui palju, palju päevi” kannab endas inimlikku vajadust läheduse ja armastuse järele, mis väljendub nii koosolemise rõõmu kui üksioleku piinana.
Katrin Aller (s. 1975) on lõpetanud Eesti Muusikaakadeemia kompositsiooni eriala ning töötab H. Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis kompositsiooni ja muusikateooria õpetajana.
“Sõnade putukad” (2003) sõnade autor on naiskoori kunagine vilistlane, kirjanik ja luuletaja Ellen Niit.
Miina Härma (1864-1941) on esimene eesti naishelilooja, naisorganist ja naisdirigent. Enamik Härma laule kuulub eesti kooriloomingu kullafondi. Tekstina kasutas M. Härma palju naisluuletajate loomingut (L. Koidula, A. Haava, E. Aun jne). Meloodikas kasutas Härma sageli rahvaviise, millele lõi saksa koorilaulude eeskujul seadeid.
Anna Haava tekstile loodud „Küll oli ilus mu õieke“ (1887) on üks helilooja loomingulist isiksust paremini iseloomustavaid koorilaule. Selles ilmnevad tema kaks palet: lüürilisus naiseliku ja dramaatilisus meheliku joonena. Laulik ei nuta taga niivõrd surnud armastust kuivõrd elab mälestustes üle möödunud õnneaegu. Lõpu eel on hetkeks tunda teravat valutunnetust, kuid loo lõpplahendus on rahulik.
“Ei saa mitte vaiki olla” algmaterjaliks on rahvaviis, mida M. Härma kuulis 1895. aastal ühelt vanalt naiselt Põlvast, kes laulis seda pruudi kodukohast lahkumisel tekstiga “Ära pean ma minema”. Helilooja leidis sellele lühikesele viisile A. Haava sõnad ja viisi komponeerimise tulemusel sündis laul, mis ei puudu ühegi eesti naiskoori repertuaarist. “Ei saa mitte vaiki olla” sümboliseerib inimese igivana väljendusvajadust laulmise abil; ka siis, kui süda muretseb, laulab suu edasi.
Alo Ritsing (1936), Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori kauaagse peadirigendi ja looja Richard Ritsingu poeg, omandas muusikalise hariduse Tartu Muusikakoolis ja Tallinna Konservatooriumis kaugõppe üliõpilasena professor Gustav Ernesaksa koorijuhtimise klassis. Praeguseks ajaks on temast kujunenud Eesti üks produktiivsemaid erinevate kooriliikide laulude autoreid. Ritsing on olnud ka üldlaulupeo ja erinevate väiksemate laulupidude muusikaliseks üldjuhiks.
Katrin Väli tekstile loodud “Laul Jakobile” (1979) kannab endas nii helilooja kui luuletaja rõõmsameelsust ja elujaatavust. Ritsing on loo kohta ise öelnud, et sõnad olid nii hea rütmi ja poeesiaga, et lausa sundisid ennast viisistama. Tähelepanu väärib tõik, et nii nais- kui meeskooriloomingus on heliloojal oma tempokas ja meeldejääv merelaul, mis on saanud mõlemat kooriliigi poolt sooja vastuvõtu osaliseks.
Juhan Liivi luuletuse “Arm tuli” on varem viisistanud Ritsingu kompositsiooniõppejõud G. Ernesaks. A. Ritsingu sõnul on aga Liivi luule ajatu ja sobib hästi ka tänapäeva iseloomustama.